Iga inimene vajab hetki, millal olla täiesti üksi. Rahus ja vaikuses nautida iseenda seltskonda ja mõelda omi mõtteid. Samuti ka mina. Aga siiski vajan kedagi, kellega koos jagada neid hetki, mida iseloomustab rõõm ja õnn. Vajan inimest, keda armastada ja kellega jagada oma elu.
Kas oled mõelnud, et kui mõnus võib vahel olla üks kallistus? Kui armsam tuleb ja paneb käed sinu ümber ja lihtsalt embab sind. Selle hetke jaoks pole vaja sõnu, see on asi, mida saab tunnetada. Sellel hetkel mõistame, et meid on vaja kellelegi, meie olemasolu läheb korda ja meist hoolitakse. See annab elujõudu ja tahet liikuda edasi. Paneb pingutama parema tuleviku nimel. On asju, mida me ei taha teha aga mida siiski teeme, vabatahtlikult küll aga teeme, et peale seda saaks kasvõi natukeseks nautida neid vilju, mida tehtud töö eest noppida kannatab.
Jalutada peeneteralise liivaga rannal hoides teineteisel käest kinni ja hingates seda värskust, mida meri endast pakub. Kaugel linna mürast ja tossavatest autodest. Ainult meie kaks. Võtan sult ümbert kinni ja keerutan pannes sind kiljuma. Su naeratus on nii ilus. Suurim õnn on näha su säravaid armunud silmi ja su päikeses helkivaid juukseid tuuled lehvimas. Lihtsalt nautida hetke ja olla teineteisega koos – see on parim, mis olla saab.
On laupäev, aken on magamistoas lahti, seetõttu kuulen kuidas linnud väljas siristavad. Pärast hommikust kohvi viskame midagi kerget selga ja autosse istudes ei tea me kumbki, et kuhu täna me lõpuks jõuame. See polegi tähtis, sest süda on juba täpselt seal, kus ta olla tahab ja ükskõik kus ja ükskõik millal, kui olen Sinuga siis on see paradiis! Suudled mind kirglikult ja sõna otseses mõttes hüppad mulle kaela – jalad ja käed ümber minu surud huuled vastu minu omi. Niiviisi kestis see vist minuteid aga võiks kesta kasvõi tunde. Tahan tunda sind enda lähedal, tihedalt enda vastus tunda sinu kumerat keha enda vastas, sinu üllatavalt tugevaid käsi, mind veelgi enam enda vastu surumas. Kõik on täiuslik, kõik on veatu ning ei lõppe iial kuni meie südamed töötavad samas rütmis. Armastus on imeline!
Viskad mulle kelmika pilgu kui jäätist sööd ja äkitselt unustan ma ära kuidas ise jäätist nüüd süüa, kas hammustada või limpsida :) Hammustan, aga ei taha, et mu kallike nii teeks ja ta ei tee. Iga asi, mis teeme on vürtsitatud kirest ja see tohutu külgetõmme, mis meie vahel on, ei kannataks võrdlust isegi maailma kõige tugevama magnetiga. Meid on lihtsalt võimatud lahutada. Armastus on võimas!
Tunnetan, et pea pole inimesele üldse oluline, kõik mida vaja suudab ka meie süda juhtida. Ja mulle meeldib see. Tunnen, et olen võitmatu ja maailma kõige õnnelikum!
Kui armastust pole, siis vajan kõike muud, kui on, siis pole muud vajagi! Ma võtan lihtsama variandi :)