Tahan Sind enda naiseks, et olla Sulle parim mees, keda üks naine võib ihaldada!
Tahan hoida ja kaitsta Sind! Nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, ei jäta Sind iial! Nii siis kui oled haige, kui siis, kui oled terve. Nii nooruses kui hilises vanaduspõlves!
Olen Sinuga alati ja igavesti, armastades ja hoolitsedes Sinu eest, kuni surm meid lahutab..
Kui ärkan hommikul, siis esimene mõte mis mul pähe tuleb on, et kus oled Sina mu Kallike? Alles siis vaatan kella ja lähen hambaid pesema. Tahaks iga hommik Su kõrval ärgata! Tahaks nii väga selliseid hommikuid, kus saan Sind kallistada ja sulle musi anda enne kui tööle lähen. Sa oled niivõrd kallis mulle, et vahel lihtsalt unustan töö ja jään sinu peale mõtlema kuni heliseb telefon või keegi hakkab minuga rääkima ja tõmbab niiviisi välja mind sellest unistuste lainest. Miks oled minusse nii sügavale imbunud, et ilma sinuta mu ükski päev ei möödu? Igatsen neid õhtuid kui tulin töölt ja tahtsin koju tulla, sest Sina ootasid mind seal ees..
Kohtusin Sinuga ja see oli mu parim päev üle pika aja. Nii hea oli Sind naeratamas näha :) Ma ei olnud unustanud kui armsad Su silmad võivad olla. Neisse võib lihtsalt uppuda! Nii hea oli Sinu käest kinni hoida – Sul on nii pehmed käed, et võiks neid lõpmatuseni hoida ja silitada. Tean, et ei saa sind kunagi sülle võtta aga tahaks Sind lihtsalt enda käte vahel hoida, et tunneksid ennast turvaliselt! Tahan Sind kaitsta selle kurja maailma eest olles Sinu kaitseingel. Kui uinusid, siis olin ma veel kaua üleval, lihtsalt vaatasin kuidas sa magad. Tean, et ei näe seda niipea aga loodan, et siiski üsna varsti! Sa oled nii armas, nii ilus ja nii suure külgetõmbega, et tunnen, et olen nagu raudmees, kes on sattunud maailma kõige tugevama magneti haardesse. Tunnetan isegi mitmesaja kilomeetri kaugusel tõmmet sinu poole. See on see igatsus Sinu järgi.
Miks küll tundsin pool aastat tagasi, et kõik on nii lihtne ja lakooniline. Samas oli kõik nii keeruline ja mõistmatu. Ajasin sassi selle mis oli hästi sellega mis oli halvasti ja haarasin millestki kolmandast, mida ei osanud kummasegi lahterda. Miks lõpuks keskendusin sellele, et mis on raske ja surub unustades ära selle, mis on toeks ja mis annab jõudu? Miks lasin ennast võtta mustal merelainel, mille sisse ma ei näinud ja lasin sellel kanda mind hoovusesse, mille suunas ma polnud kindel? Miks arvasin, et mis tuleb, see on parem ja see mis maha jääb on ainult halb? Miks eksisin nii rängalt ja ootasin nii kaua, et jõudsin sügavasse pimedusse, et alles nüüd olen tagasi jõudnud peale kõiki neid eksirännakuid ja meeltesegadusi.. Miks nüüd kui näen jälle päikest ei valgusta see mind enam? Miks valgustab mind ainult kuu aga mitte ükski täht? Kui hüüan, siis keegi ei kuule. Kui viipan, siis keegi ei näe. Olen täiesti üksi siin maailmas, nähtamatu ja tumm. Kas on veel võimalus aega tagasi keerata või hoopis raamatus uus lehekülg keerata, et alustada otsast peale? Tahaks nii väga ja tean, et see aeg kord saabub .. ainult ei tea, et millal.
Nägin kuud ja mõtlesin, et see mis särab keset pimedust on soe. Arvasin, et elu on ilus ja kõik läheb paremaks. Kui aga kohale jõudsin, siis avastasin, et kuu on hoopis külm ja kõle. Tundsin, et midagi on puudu. Teadsin, et armastasin päikest, mis andis sooja! Olin harjunud selle soojusega ja arvasin nii ongi, isegi ilma päikeseta.. Mõtlesin, et ehk oli see liivane mererand lihtsalt, mis mulle meeldis või lõbus võrkpall päikesepaistel, mida nautisin. Mõtlesin, et see oli kirg, mida ihaldasin. Aga eksisin, sest armastasin kogu see aeg Päikest! Seda kõige soojemat siin maailmas, ilma mitteta külmuks kogu mu maailm lõpuks. Kallis Sina oledki minu Päike – ei saa ilma Sinuta. Jumaldan Sind ja teen kõik, et Sind veel näha ja ei loe seda isegi variandiks, et kaotan Sind jäädavalt. See oleks minu lõpp.. Mu süda on jääs, ainult Sina suudad seda üles soojendada!
Tahan, et annaksid mulle soojust, et saaks seda Sinuga jagada! Annaks Sulle kõike muud mida vajad, ükskõik, mida Su hind ihaldab! Elan Sinu jaoks – oma elu lõpuni!
Armastan Sind!
Ma ei tea küll, et millal Sa selle kirja kätte saad ja kas oled
eelmistki lugenud juba … aga hing ihaldab Sulle veel kirjutada. Need
tunded peksevad mu südames ja tahavad mingit väljendusvõimalust. Tahan
näidata Sulle kasvõi ainult kirjutades, et kui kallis Sa mulle oled!
Kujutlen ennast Sinuga kohtumas täna. Juba hommikul kell 5 ärkasin ja
ja enam und ei tule. Tean, et saan sinuga kell 11 kokku aga ei tea
veel kus. Vannitoas veedan rohkem aega kui keskmine naine aga tean, et
sulle habetunud nägu ei meeldi :) Olen puhas ja juba valmis. Ei taha
kohvi ega süüa. Mõtted on ainult seal, et mida ma Sulle ütlen, kui
Sind näen. Kuidas Sa võiksid reageerida, et kui mind näed. Tean, et on
tobe niiviisi mõelda, sest nagunii toimub kõik spontaanselt ja eks mu
nägemine toob sulle naeratuse näole :)
Mäletan, kui juba ammu, mitu aastat tagasi, tulin sulle bussijaama
vastu. Ootasin Sind ja olin väga mures. Su telefonil oli aku tühi ja
buss oleks pidanud juba ammu kohal olema. Ma ei teadnud, et kus sa
oled ja et kas äkki on mingi õnnetus juhtunud. Kui sind lõpuks nägin,
siis see tunne, mis mu sisemuses valdas oli taevalik! Kui mõtled
kasvõi natukene selle üle, et kui miski mille olemasolu on nii
tavaline, et ei pane seda enam tähelegi, võib olla kadunud, siis tekib
järku oskus hinnata nende asjade väärtust, mis sul praegu olemas on!
Ei taha Sind kunagi kaotada – tahan, et oleksid terve elu minuga!
Kui lähen lilli ostma siis ma ei vaata kunagi hinda vaid ainult lilli
endid. Ilu ei sobi võrrelda rahaga. Ilu peab võrdlema ainult ilu
endaga. Sellepärast ongi mu vabatahtlik kohustus ja kõige suurem soov
kinkida Sulle vaid selliseid õisi, mis väga palju alla ei jääks Sinu
enda ilule. Oled kõige ilusam tüdruk maailmas! Sellepärast on lillede
valimine nii tohutult raske ülesanne..
Kas olen uuesti armunud, et mõtlen kogu aeg Sinust? Hetkest, kui ärkan
kuni selle viivuni kui uinun. Miks olen nii emotsionaalne, et vähegi
romantilised stseenid filmides, mu hingamise paigast viivad ja miks
silmad vette uputavad? Miks mõtlen sellistel hetkedel Sinu peale? Miks
kujutlen ennast neis stseenides koos Sinuga? Miks tekitab see nii
tohutut kurbust, et tegelikult oled minust ju niipalju eemal ja see
on lihtsalt üks Hollywoodi linateos, mille stsenarist isegi ei tea ei
mind ega ka Sind. Tunnen nii väga puudust neist hetkedest, millal saan
tunda end Sinu lähedal.
Kui oleks ajamasin, siis keriks kõhklematult minevikku tagasi ja
jätaks tegemata kõik need otsused, mis tingisid selle, et Sinust nii
kaugel pean praegu olema….
Mäletad, kui tulin Sulle külla? Jooksin terve tee, et Sind kiiremini näha ja sind kallistada ning sind suudelda. Nii raske on Sinust eemal olla ja kui see hetk on lähedal, mil saan Sind näha jälle, siis pingutan kõigest väest, et see rutem tuleks! Ei hooli, et mu kingad pigistavad ega sellest, et läbi metsa joostes on tee täis väljaulatuvaid kuuskede juuri ega ka sellest, et võin mõnes augus oma jala välja väänata – oluline on see, et Sind kiiremini näeks ja Sinu süda enda lähedal tuksumas tunnetaks! Oled nii tohutult kallis mulle! Ei hooli, kui sajab vihma või kui lumi on põlvini ja väljas on 30 kraadi külma. Miski ei saa mind takistada Sinu juurde kiiremini jõudmast! Armastus annab mulle selle jõu ja ma ei väsi iial!
Igatsen neid armsaid, kõige siiramaid silmi, mis mind vaadates särasid nagu kõige eredamad tähed taevas. Need huuled, mis peale suudlust nii armsa naeratuse Sinu näole manasid, et raske on Sinu juures tõsiseks jääda. Sul on võim, mind tohutult õnnelikuks teha! Ma tahan seda, tahan nii väga, et loobuks kõigest, et see praegu reaalsuseks muuta!
Mu käed värisevad ja silmad on vesised .. raske on olla ilma Sinuta. Kurbus on nagu suur kivi, mis on koormaks minu südamele. Tahaks lennata koos sinuga üle vikerkaare pilvede peale ja nautida igavest päikesepaistet ja jahedat tuult, mis Sinu juukseid nii veetlevalt lendlema paneb. Tahaks kuulda Sinu nii sensuaalset häält, mis paneb mind sulama, et kaotan otsustusvõime. Tahan olla Sinu oma! Tahan teha Sind õnnelikuks! Tahan terve oma elu Sinu õnne nimel vaeva näha ja tööd rabada. Tahan teha Sulle kingitusi, mis Sind üllatavad nii väga, et saad mu peale pahaseks aga mis jäävad Sulle alatiseks meelde! Tahan olla see, kellest võiksid rääkida oma sõbrannadele, et nad kadedusest roheliseks läheks, et kuidas Sul küll on vedanud :)
Tahan olla tobe ja elada nagu kõige halenaljakamas anekdoodis, et Sul oleks alati lõbus isegi siis kui mind pole lähedal, kui mõtled minust. Jooksen kasvõi alasti kolm korda ümber maja, kui Sa seda palud. Teen mis iganes, et Sind õnnelikuks teha ja et Sul oleks minuga hea!
Kui jõuan Sulle külla siis kui sa juba tudud, siis magan kasvõi terve öö autos või ukse taga, et Sinu ilusaid unenägusid mitte segada ja oma maailma kõige armsamat printsessi mitte üles ajada. Olen ennast ohverdav – olgu mul paha ja halb, peaasi, et Sinul oleks parem!
Kirjutan kasvõi kümme aastat Sulle iga päev Sulle armastuskirju, kui see toob mind Sinu ellu tagasi! Et see oleks meie elu!
Kallis, ma armastan Sind!
Mis on see, mille pärast minnakse lahku? Miks üldse võetakse vastu selline negatiivne otsus ja selgitatakse kõigile, et see oli kõige parem? Miks peale seda kui kõik on olnud taevalik, muutub kõik põrguks? Miks tekib viha ja tunnetus, et armastust pole olemas? Miks ma sellest üldse kirjutan …
Olgugi, et kõik on meie endi kätes ja tulevik tuleb täpselt selline, milliseks me selle kujundame, usun ma saatusesse. Kohtusin inimesega, kes lausa magnetina tõmbas minu tähelepanu endale ja kelle ootamatut minek tegi mind kurvaks. Aga siis ühel õhtul tegin ma mitte lihtsalt ühe ega ka mitte paar mitteloogilist otsust vaid kindlasti oli neid üle kümne ja kõige selle tulemusena kohtusin temaga uuesti :) See oli saatus! Esimesel korral oli ilus päikesepaisteline päev aga siis tuli kuu päikese ette ning pilkane pimedus kattis maad, sest ta lahkus ja järgi ma talle ei jõudnud .. aga mõne aja pärast tuli päike uuesti välja ja säras eredamalt kui kunagi varem. Nägin kõige ilusamat naeratust, mis ei kadunud hetkekski ja kõige armsamaid silmi, mis mind nii kelmikalt võrgutada püüdsid. Sa oled kaunis, nii kaunis, et kõik teised me ümber kadusid äkitselt ja jäime ainult meie kaks. Mu armas Lilleke.
Järgnes periood, millal ma käisin kohtades, kus ma olin ka varem käinud aga mis olid nüüd kõik nagu uuesti ehitatud, renoveeritud ja kus oli lisatud võluvad aurat, mis kõik fantastiliselt õdusaks muutis. mind valdas tunne, et kui olen tahtnud õppida elama, siis nüüdseks olen selle täielikult ära õppinud ja naudin igat hetke nagu see oleks viimane aga tean samas, et see niipea ei muutu. … kuid siiski saabus ükskord Read on »
Iga inimene vajab hetki, millal olla täiesti üksi. Rahus ja vaikuses nautida iseenda seltskonda ja mõelda omi mõtteid. Samuti ka mina. Aga siiski vajan kedagi, kellega koos jagada neid hetki, mida iseloomustab rõõm ja õnn. Vajan inimest, keda armastada ja kellega jagada oma elu.
Kas oled mõelnud, et kui mõnus võib vahel olla üks kallistus? Kui armsam tuleb ja paneb käed sinu ümber ja lihtsalt embab sind. Selle hetke jaoks pole vaja sõnu, see on asi, mida saab tunnetada. Sellel hetkel mõistame, et meid on vaja kellelegi, meie olemasolu läheb korda ja meist hoolitakse. See annab elujõudu ja tahet liikuda edasi. Paneb pingutama parema tuleviku nimel. On asju, mida me ei taha teha aga mida siiski teeme, vabatahtlikult küll aga teeme, et peale seda saaks kasvõi natukeseks nautida neid vilju, mida tehtud töö eest noppida kannatab.
Jalutada peeneteralise liivaga rannal hoides teineteisel käest kinni ja hingates seda värskust, mida meri endast pakub. Kaugel linna mürast ja tossavatest autodest. Ainult meie kaks. Võtan sult ümbert kinni ja keerutan pannes sind kiljuma. Su naeratus on nii ilus. Suurim õnn on näha su säravaid armunud silmi ja su päikeses helkivaid juukseid tuuled lehvimas. Lihtsalt nautida hetke ja olla teineteisega koos – see on parim, mis olla saab.
On laupäev, aken on magamistoas lahti, seetõttu kuulen kuidas linnud väljas siristavad. Pärast hommikust kohvi viskame midagi kerget selga ja autosse istudes ei tea me kumbki, et kuhu täna me lõpuks jõuame. See polegi tähtis, sest süda on juba täpselt seal, kus ta olla tahab ja ükskõik kus ja ükskõik millal, kui olen Sinuga siis on see paradiis! Suudled mind kirglikult ja sõna otseses mõttes hüppad mulle kaela – jalad ja käed ümber minu surud huuled vastu minu omi. Niiviisi kestis see vist minuteid aga võiks kesta kasvõi tunde. Tahan tunda sind enda lähedal, tihedalt enda vastus tunda sinu kumerat keha enda vastas, sinu üllatavalt tugevaid käsi, mind veelgi enam enda vastu surumas. Kõik on täiuslik, kõik on veatu ning ei lõppe iial kuni meie südamed töötavad samas rütmis. Armastus on imeline!
Viskad mulle kelmika pilgu kui jäätist sööd ja äkitselt unustan ma ära kuidas ise jäätist nüüd süüa, kas hammustada või limpsida :) Hammustan, aga ei taha, et mu kallike nii teeks ja ta ei tee. Iga asi, mis teeme on vürtsitatud kirest ja see tohutu külgetõmme, mis meie vahel on, ei kannataks võrdlust isegi maailma kõige tugevama magnetiga. Meid on lihtsalt võimatud lahutada. Armastus on võimas!
Tunnetan, et pea pole inimesele üldse oluline, kõik mida vaja suudab ka meie süda juhtida. Ja mulle meeldib see. Tunnen, et olen võitmatu ja maailma kõige õnnelikum!
Kui armastust pole, siis vajan kõike muud, kui on, siis pole muud vajagi! Ma võtan lihtsama variandi :)
Mis on armastus? Üks inspireerivamaid küsimusi inimkonna ajaloos. Kirjanikud, luuletajad filosoofid on pühendanud oma terve elu püüeldes tõelist armastuse olemust mõista ja mingil viisil kirjeldada. Luua mudelit, et kõrvalseisja tunnetaks seda suurimat õnne, ülimat puhtust, lõpmatut kannatlikkust. Armastus ei ole kade, ta pole uhke, ta ei ütle mis on hea ja mis on halb, ta on lahke, hell ja siiras. Armastus kaitseb ja säilitab kõige õilsamaid elu väärtusi. Armastus ei ole auk, millesse kukud vaid pilv mis hoiab sind kõrgustes, kus alati paistab päike ja kus elu on ilus.
Kui anda kunstnikule ülesandeks maalida armastust, siis kuidas ta seda teeks? Usun, et ta libistaks lõuendile kõige harmoonilisemalt ülimalt rõõmsaid värve. Kujutaks seal kõige õnnelikumat neiut ja noormeest hoidmas teineteise käest kinni. Silmade kaudu, mis on aknaks südamesse on nende vahel nii kindel side, et on aru saada, et teineteiselt nad pilku Read on »
Mina armastan Sind ja Sina armastad mind. See on armastus. Kui üks ütleb, et enam ei armasta .. kas siis on kahe inimese vahel armastus või pole enam midagi hoolimata ühe inimese tunnetest, sest pool-armastust pole ju olemas!? Kas armastus vajab kahte inimest?
Sa ütlesid mulle, et ei tunne seda mida varem. Ütlesid, et see oli vist ainult armumine ja parem kui oleksime edaspidi sõbrad. Milline šhokk minu jaoks.. väliselt näisin natuke kohmetuna, jäin vaikseks ja vaatasin Sulle sügavalt silmadesse. Ütlesin, et kui tahad lõppu, siis ei saa me sõbrad olla – naise ja mehe vahel ei saa olla sõbrus kui on olnud seks. Sees jättis süda vahepeal paar lööki vahele ja siis hakkas sprintima nagu siis teeb kui mul võistlustel vaja viimased sekundid ära kasutada, et parem koht välja võidelda. See, mis mu sees toimus oli hämmastav. Tean, et bioloogilises mõttes on armastus erinevate keemiliste ainete tulemus ja see mis tol hetkel mu sees toimus, oli nagu oleks kusagilt saadetud vastumürk mu kehasse laiali, et võidelda selle õnnetundega ja viia mind masendusse. Olid need ainult verbaalselt edastatud paar sõna, mis kõik selle minus vallandas. Tunnetan, et Read on »
Istun toas ja siin pole mitte midagi muud peale minu enese. Isegi seinu ei tunneta enda ümber, mis tegelikult eksisteerivad ja peaksid piiritlema seda ruumi, milles olen. See on see üksinduse tunne, kui pole midagi ega kedagi seltsiks. Tegelikult isegi ei taha, et oleks … mingisugune trots on hinges aga liigutama see ei pane. Maailmas on niipalju asju, loomi ja inimesi, kellele tähelepanu pöörata. Kuhu minna, mida teha ja kellega olla – need küsmused pole minu jaoks. Olen täna üksi, kramplikult ühe kohapeal, pidur peal. Hinges on valu ja südames tühjus.
Arvan, et armastan liiga palju, sest üks inimene ei saa täita terve maailma rolli. Ei tea kas olen nüüd nõrk või ei oska enam mõelda. Telefon helises enne aga ei mäleta, kes see oli .. minu kallim see polnud. Midagi maavälist.. Tundub nii tobe ..
Mida inimesed teevad, kui nende sees jääb armastus üksi? Hakkavad jooma, kanepit suitsetama, hullumeelselt tööd rabama, teiste südameid murdma, langevad lihtsalt masendusse? Tundub, et mina kuulun viimasesse lahtrisse.. Rummipudel hüüab, et tee üks kokteil ja viska seltsiks üks laimiviil juurde. Ma ei kuule seda, sest praegu võiks lõpmatuseni juua .. täis ma ei jääks. Aga miks ma siis teen seda, mida ma just teen, et ei tee mitte midagi? Miks ei saa südamele vastu töötada, miks ma ei asu võitlusesse? Miks tunnen end praegu üksi ja kannatan asja pärast, mille võiks lihtsalt enda seest välja visata ja vabalt elu edasi nautida?
Kallis, pole sind juba ammu näinud. Tean, et Sul on kiire ja tuhat tegemist. Tean, et igatsed mind ka aga kas igatsusel ja igatuses on vahe? Mida ma üldse igatsen, et nii üksi tunnen? Kas kallistusi, suudlusi, seksi, tähelepanu, meeldivat vestlust, kellegi lähedust või millest ometi? Millal inimene ei tunne ennast üksi ja mis see on, mis puudu on? Tundub, et see on ikka minus endas kinni. Olen kujutlenud endale maailma, kus oled ainult Sina ja mitte midagi muud ega kedagi teist ma seal tähtsaks ei pea. Olen Jumala rollis, kes lõi endale maailma aga peale esimest loomist, unustas ülejäänud. Tean, et mulle piisab ainult Sinust, et olla õnnelik ja võiks anda kõik muu, mis mul on esimesele ettejuhtuvale kodutule – kui Sina mul olemas oled, siis olen maailma kõige õnnelikum mees! Kui Sind ei oleks, mis oleks mul siis olulised ja mida võiks siis mu maailmast leida?
Sa muutsid mind loominguliseks ja spontaanseks. Oluline on see, mis juhtub praegu ja see tunne, mida tunnen praegu. Kas mäletan üldse, et mis tunne oli mul eile ja kas mõtlen, et kuidas võiks tunda homme? Või mis tundega ärkaks 5 aasta pärast Sinu kõrval hommikul üles? Tundub, et hetkel olen täielikult armastuse köidikutes kinni ja ise ei saa sellest arugi. Kui armastad kedagi nagu mina praegu, mis on siis sinu elu mõte? Kas elada ainult teisele inimesele – võtta eesmärgiks teha see inimene maailma kõige õnnelikumaks? Jah, see ongi minu elu mõte – vabatahtlikult ohverdan oma hinge teisele inimesele. Kas see ongi tõeline armastus? Kas äkki vaatan kogu seda asja lihtsalt vale nurga alt nii, et taustal on must pimedus? Võib-olla peaks hoopis ennast ringi keerama ja silmad päikese poole pöörama? Elu on ju ikkagi ilus ja tegelikult on ju olnud mu eesmärgiks sellest iga hetke nautida! :)
Kõht on mul täis aga “vajan õhku”! Meri, rand, mets, päike, sõbrad, tuul, võrkpall, jne jne .. Kõik see ootab mind ja mina neid :)
Tea, et igatsen Sind üle kõige maailmas, aga igatseda ei ole üldse lahe. Tean, et kui näen Sind, siis kallistan nii tugevasti, et Sa mõistad ilma sõnadetagi kui väga ma Sinust praegu puudust tunnen! ;-)
Musi Musi Musi
Tere, Armsake
Olen terve päeva mõelnud Sinust. Mõelnud ja unistanud, et saaks olla Sinuga koos, sinu läheduses. Tunnetada Sinu naiselikku aurat.
Annaks kõik, et Sind praegu kallistada. Embaks sind hästi kõvasti, suruks Sind enda käte vahele kuni me südamelöögid sulanduksid üheks. Suudleks Sind ja vaataks Sulle sügavalt silmadesse. Ütleks, et armastan Sind!
Nagu iga päev ei paista päike ei ole iga päev Sind minu juures. Oleks mul raha siis ostaks meile kahele väikse maja mere ääres, kus saaksime koos olla ja nautida teineteist. Koos ärgata kui päike tõuseb ja koos uinuda kui päike loojub. Olla täiesti kahekesi mere helide keskel, kus ainsateks inimhelideks oleks meie kahe hellitussõnad teineteisele. Kui sul on külm siis tooks sulle kümme tekki ümber ja teeks sulle kuuma teed. Kui Sul on palav siis serveeriks sulle jäätist maasikatega. Kui saad haiget, siis puhun valusa koha peale ja võtan pool valu endale.
Sõidaks kasvõi tuhat kilomeetrit, et sinuga minuti koos olla. Niiväga igatsen sind. Nii raske on eemal olla kellestki, keda armastad. Selline tunne on nagu näeksid maakera kuskilt kaugelt kosmosest ja tead, et kuskil seal kaugel on kodu aga sinna kunagi tagasi ei saa..
Kui teaks, et tuled, siis valmistaks sulle ette täiusliku õhtu. Teeks ise süüa, kataks laua. Terve toa valgustaks küünaldega. Laotaks roosiõielehti tuppa laiali. Mängima paneks plaadi kõige romantilisemate lugudega. Paneks Sind tundma printsessina, sest seda Sa oledki!
Jään Su kirja ootama. Anna teada, et millal saan Sind näha .. ootamine on nii valus..
Sinu Kallim
Loading ...