Armastuskirjad

Istun toas ja siin pole mitte midagi muud peale minu enese. Isegi seinu ei tunneta enda ümber, mis tegelikult eksisteerivad ja peaksid piiritlema seda ruumi, milles olen. See on see üksinduse tunne, kui pole midagi ega kedagi seltsiks. Tegelikult isegi ei taha, et oleks … mingisugune trots on hinges aga liigutama see ei pane. Maailmas on niipalju asju, loomi ja inimesi, kellele tähelepanu pöörata. Kuhu minna, mida teha ja kellega olla – need küsmused pole minu jaoks. Olen täna üksi, kramplikult ühe kohapeal, pidur peal. Hinges on valu ja südames tühjus.

Arvan, et armastan liiga palju, sest üks inimene ei saa täita terve maailma rolli. Ei tea kas olen nüüd nõrk või ei oska enam mõelda. Telefon helises enne aga ei mäleta, kes see oli .. minu kallim see polnud. Midagi maavälist.. Tundub nii tobe ..

Mida inimesed teevad, kui nende sees jääb armastus üksi? Hakkavad jooma, kanepit suitsetama, hullumeelselt tööd rabama, teiste südameid murdma, langevad lihtsalt masendusse? Tundub, et mina kuulun viimasesse lahtrisse.. Rummipudel hüüab, et tee üks kokteil ja viska seltsiks üks laimiviil juurde. Ma ei kuule seda, sest praegu võiks lõpmatuseni juua .. täis ma ei jääks. Aga miks ma siis teen seda, mida ma just teen, et ei tee mitte midagi? Miks ei saa südamele vastu töötada, miks ma ei asu võitlusesse? Miks tunnen end praegu üksi ja kannatan asja pärast, mille võiks lihtsalt enda seest välja visata ja vabalt elu edasi nautida?

Kallis, pole sind juba ammu näinud. Tean, et Sul on kiire ja tuhat tegemist. Tean, et igatsed mind ka aga kas igatsusel ja igatuses on vahe? Mida ma üldse igatsen, et nii üksi tunnen? Kas kallistusi, suudlusi, seksi, tähelepanu, meeldivat vestlust, kellegi lähedust või millest ometi? Millal inimene ei tunne ennast üksi ja mis see on, mis puudu on? Tundub, et see on ikka minus endas kinni. Olen kujutlenud endale maailma, kus oled ainult Sina ja mitte midagi muud ega kedagi teist ma seal tähtsaks ei pea. Olen Jumala rollis, kes lõi endale maailma aga peale esimest loomist, unustas ülejäänud. Tean, et mulle piisab ainult Sinust, et olla õnnelik ja võiks anda kõik muu, mis mul on esimesele ettejuhtuvale kodutule – kui Sina mul olemas oled, siis olen maailma kõige õnnelikum mees! Kui Sind ei oleks, mis oleks mul siis olulised ja mida võiks siis mu maailmast leida?

Sa muutsid mind loominguliseks ja spontaanseks. Oluline on see, mis juhtub praegu ja see tunne, mida tunnen praegu. Kas mäletan üldse, et mis tunne oli mul eile ja kas mõtlen, et kuidas võiks tunda homme? Või mis tundega ärkaks 5 aasta pärast Sinu kõrval hommikul üles? Tundub, et hetkel olen täielikult armastuse köidikutes kinni ja ise ei saa sellest arugi. Kui armastad kedagi nagu mina praegu, mis on siis sinu elu mõte? Kas elada ainult teisele inimesele – võtta eesmärgiks teha see inimene maailma kõige õnnelikumaks? Jah, see ongi minu elu mõte – vabatahtlikult ohverdan oma hinge teisele inimesele. Kas see ongi tõeline armastus? Kas äkki vaatan kogu seda asja lihtsalt vale nurga alt nii, et taustal on must pimedus? Võib-olla peaks hoopis ennast ringi keerama ja silmad päikese poole pöörama? Elu on ju ikkagi ilus ja tegelikult on ju olnud mu eesmärgiks sellest iga hetke nautida! :)

Kõht on mul täis aga “vajan õhku”! Meri, rand, mets, päike, sõbrad, tuul, võrkpall, jne jne .. Kõik see ootab mind ja mina neid :)

Tea, et igatsen Sind üle kõige maailmas, aga igatseda ei ole üldse lahe. Tean, et kui näen Sind, siis kallistan nii tugevasti, et Sa mõistad ilma sõnadetagi kui väga ma Sinust praegu puudust tunnen! ;-)

Musi Musi Musi