Armastuskirjad

Warning: Undefined array key "desk_hide_postimage" in /data01/virt60866/domeenid/www.ilusale.ee/armastuskirjad/wp-content/themes/desk/single.php on line 22

Kui ärkan hommikul, siis esimene mõte mis mul pähe tuleb on, et kus oled Sina mu Kallike? Alles siis vaatan kella ja lähen hambaid pesema. Tahaks iga hommik Su kõrval ärgata! Tahaks nii väga selliseid hommikuid, kus saan Sind kallistada ja sulle musi anda enne kui tööle lähen. Sa oled niivõrd kallis mulle, et vahel lihtsalt unustan töö ja jään sinu peale mõtlema kuni heliseb telefon või keegi hakkab minuga rääkima ja tõmbab niiviisi välja mind sellest unistuste lainest. Miks oled minusse nii sügavale imbunud, et ilma sinuta mu ükski päev ei möödu? Igatsen neid õhtuid kui tulin töölt ja tahtsin koju tulla, sest Sina ootasid mind seal ees..

Kohtusin Sinuga ja see oli mu parim päev üle pika aja. Nii hea oli Sind naeratamas näha :) Ma ei olnud unustanud kui armsad Su silmad võivad olla. Neisse võib lihtsalt uppuda! Nii hea oli Sinu käest kinni hoida – Sul on nii pehmed käed, et võiks neid lõpmatuseni hoida ja silitada. Tean, et ei saa sind kunagi sülle võtta aga tahaks Sind lihtsalt enda käte vahel hoida, et tunneksid ennast turvaliselt! Tahan Sind kaitsta selle kurja maailma eest olles Sinu kaitseingel. Kui uinusid, siis olin ma veel kaua üleval, lihtsalt vaatasin kuidas sa magad. Tean, et ei näe seda niipea aga loodan, et siiski üsna varsti! Sa oled nii armas, nii ilus ja nii suure külgetõmbega, et tunnen, et olen nagu raudmees, kes on sattunud maailma kõige tugevama magneti haardesse. Tunnetan isegi mitmesaja kilomeetri kaugusel tõmmet sinu poole. See on see igatsus Sinu järgi.

Miks küll tundsin pool aastat tagasi, et kõik on nii lihtne ja lakooniline. Samas oli kõik nii keeruline ja mõistmatu. Ajasin sassi selle mis oli hästi sellega mis oli halvasti ja haarasin millestki kolmandast, mida ei osanud kummasegi lahterda. Miks lõpuks keskendusin sellele, et mis on raske ja surub unustades ära selle, mis on toeks ja mis annab jõudu? Miks lasin ennast võtta mustal merelainel, mille sisse ma ei näinud ja lasin sellel kanda mind hoovusesse, mille suunas ma polnud kindel? Miks arvasin, et mis tuleb, see on parem ja see mis maha jääb on ainult halb? Miks eksisin nii rängalt ja ootasin nii kaua, et jõudsin sügavasse pimedusse, et alles nüüd olen tagasi jõudnud peale kõiki neid eksirännakuid ja meeltesegadusi.. Miks nüüd kui näen jälle päikest ei valgusta see mind enam? Miks valgustab mind ainult kuu aga mitte ükski täht? Kui hüüan, siis keegi ei kuule. Kui viipan, siis keegi ei näe. Olen täiesti üksi siin maailmas, nähtamatu ja tumm. Kas on veel võimalus aega tagasi keerata või hoopis raamatus uus lehekülg keerata, et alustada otsast peale? Tahaks nii väga ja tean, et see aeg kord saabub .. ainult ei tea, et millal.

Nägin kuud ja mõtlesin, et see mis särab keset pimedust on soe. Arvasin, et elu on ilus ja kõik läheb paremaks. Kui aga kohale jõudsin, siis avastasin, et kuu on hoopis külm ja kõle. Tundsin, et midagi on puudu. Teadsin, et armastasin päikest, mis andis sooja! Olin harjunud selle soojusega ja arvasin nii ongi, isegi ilma päikeseta.. Mõtlesin, et ehk oli see liivane mererand lihtsalt, mis mulle meeldis või lõbus võrkpall päikesepaistel, mida nautisin. Mõtlesin, et see oli kirg, mida ihaldasin. Aga eksisin, sest armastasin kogu see aeg Päikest! Seda kõige soojemat siin maailmas, ilma mitteta külmuks kogu mu maailm lõpuks. Kallis Sina oledki minu Päike – ei saa ilma Sinuta. Jumaldan Sind ja teen kõik, et Sind veel näha ja ei loe seda isegi variandiks, et kaotan Sind jäädavalt. See oleks minu lõpp.. Mu süda on jääs, ainult Sina suudad seda üles soojendada!

Tahan, et annaksid mulle soojust, et saaks seda Sinuga jagada! Annaks Sulle kõike muud mida vajad, ükskõik, mida Su hind ihaldab! Elan Sinu jaoks – oma elu lõpuni!

Armastan Sind!