Armastuskirjad

Warning: Undefined array key "desk_hide_postimage" in /data01/virt60866/domeenid/www.ilusale.ee/armastuskirjad/wp-content/themes/desk/single.php on line 22

Armastus, Armastus ja lõpuks on Armastus see, mida ma vajan!

See, millest praegu läbi hõljun on midagi hämmastavalt õrna. Tunnen nagu oleks kosmoselaevas – kõik on nii kerge ja täiesti kaalutu. Maailm on tühi aga üllatavalt hubane. Kõik on nii kompaktne aga samas võib joosta tundide viisi kuhugi välja jõudmata. Olen ikka siin samas ja mulle meeldib siin, sest olen Sinuga! Olen armastuse sees ja Sinu ees! :)

Armastus minu sees on peegeldus armastusest minu ümber. Milline oivaline kombinatsioon parimatest asjadest, mida suudan ette kujutada aga kõik see on reaalne. Just täpselt praegu ja siinsamas.

Sa oled imeline! Sa oled ilus ja veetlev! Ükskõik kuhu vaatan, näen vaid Sind! Sinu joovastav parfüüm kummastab mu meeled. Tahan Sind vaadata, Sind hingata  – lihtsalt Sind tunda kõigi oma meeltega. Sa oled mulle kõige kallim! Kui mul oleks valida tervest maailmast ükskõik mida ja ükskõik millises koguses, et vahetada Sind välja siis jääks ma vaesemaks. Sina oled minu kõige suurem aare, ka terve maailm moodustab vaid kübemekese kõigest sellest, mida Sina mulle pakkuda oskad! Mul on kõik, mul oled sa täiesti asendamatu! Kas tead, mida see tähendab? Ma tean, et sa tead, sest Sul on maailma kõige ilusam naeratus ja vaadates sinu silmi on võimatu lahti lasta. Ma upun sellesse ja mulle meeldib see sihtpunkt, mis kunagi ei saabu aga mille teekond on fantastiliselt taevalik! :)

On juba külm sügisõhtu ja ma ei tea,  miks tõin Sind siia rõske järve äärde, mille uskumatult siledal pinnal peegeldub vastaskaldal peaaegu lehtedest vabade puude alasti võred. Sul on külm ja su imelised huuled on muutunud härmatisetooni, vaid õrn puna kumab su põskedelt aga silmadest helgib Sinu südamesoojus, mis paneb mind unustama, et mul on külm. Annan Sulle oma mantli, et neid naiselikke huuli varsti näha hoopis rõõmsamas toonis. Aitan kaasa sellele kavala suudlusega, millele järgneb veel üks ja siis veel üks. Aeg lendab ja kõrvaltvaatajale tunduks varsti, et meile kasvavad juured alla ning muutume üheks väänlevaks puuks, mis hoolimata ilmast ei taha oma lehti loovutada vaid ilmutab hoomamatut värvikirevust, et kollased kased ja punased vahtrapuud muutuvad kadedaks nähes seda armastust me vahel. Kõik on nii täiuslik ja see kestab veel ja veel..

Armastus, Armastus oli alguses aga sellega see ei lõppenud! ;)