Armastuskirjad

Warning: Undefined array key "desk_hide_postimage" in /data01/virt60866/domeenid/www.ilusale.ee/armastuskirjad/wp-content/themes/desk/single.php on line 22

Mis on see, mille pärast minnakse lahku? Miks üldse võetakse vastu selline negatiivne otsus ja selgitatakse kõigile, et see oli kõige parem? Miks peale seda kui kõik on olnud taevalik, muutub kõik põrguks? Miks tekib viha ja tunnetus, et armastust pole olemas? Miks ma sellest üldse kirjutan …

Olgugi, et kõik on meie endi kätes ja tulevik tuleb täpselt selline, milliseks me selle kujundame, usun ma saatusesse. Kohtusin inimesega, kes lausa magnetina tõmbas minu tähelepanu endale ja kelle ootamatut minek tegi mind kurvaks. Aga siis ühel õhtul tegin ma mitte lihtsalt ühe ega ka mitte paar mitteloogilist otsust vaid kindlasti oli neid üle kümne ja kõige selle tulemusena kohtusin temaga uuesti :) See oli saatus! Esimesel korral oli ilus päikesepaisteline päev aga siis tuli kuu päikese ette ning pilkane pimedus kattis maad, sest ta lahkus ja järgi ma talle ei jõudnud .. aga mõne aja pärast tuli päike uuesti välja ja säras eredamalt kui kunagi varem. Nägin kõige ilusamat naeratust, mis ei kadunud hetkekski ja kõige armsamaid silmi, mis mind nii kelmikalt võrgutada püüdsid. Sa oled kaunis, nii kaunis, et kõik teised me ümber kadusid äkitselt ja jäime ainult meie kaks. Mu armas Lilleke.

Järgnes periood, millal ma käisin kohtades, kus ma olin ka varem käinud aga mis olid nüüd kõik nagu uuesti ehitatud, renoveeritud ja kus oli lisatud võluvad aurat, mis kõik fantastiliselt õdusaks muutis. mind valdas tunne, et kui olen tahtnud õppida elama, siis nüüdseks olen selle täielikult ära õppinud ja naudin igat hetke nagu see oleks viimane aga tean samas, et see niipea ei muutu. … kuid siiski saabus ükskord kulminatsioon peale mida oli kõik tagasi selline nagu päev enne päikesevarjutust. Pilved muutsid päevad hallimaks ja taevast sadas küsimärke. Tundus, et olin mingi testi läbi kukkunud.. Aga millise, ma ei tea.

Kui selles oli kirge ja sügavat kõrgetasemelist ühtekuuluvustunnet oli see määratud hukule. Tegelikult teadsime seda mõlemad ja seetõttu nii ka läks. Eks kõik on täpselt nii nagu endale ette kujutame. Kui mõtlen, et kaua see kestab, siis kaua see ei kesta ei saa. Kas inimesed, kes on kümme aastat abielus ja siis lahutavad, mõtlevad ka siis samamoodi? Kas siis päästaks abielu vaid armastus oma ühiste laste vastu? Kas päästaks see kui panustada puht praktilistele väärtustele?

Mis on põhilised asjad, millepärast lahku minnakse? Üks kasutab teist ära, usaldus kaob teineteise vastu, keegi teine on parem kui olemasolev, suhe on “liiga kindel” ja puudub väljakutse ning isegi tülisid pole, pole enam ühiseid eesmärke ega koos tehtud plaane, … Neid põhjuseid on sadu. Enamasti saavutab suure meediakajastuse või suure klatsiuudise staatuse lihtsalt kaaslase petmine aga see on juba tagajärg millelegi, mitte põhjus. Tunnen praegu, et õiget vastust ma ei teagi, et miks inimesed lahku lähevad ja kuidas seda ära hoida. Ehk on kõik kinni saatuses ja kui lähebki nii siis las olla… Võibolla 40 aasta pärast kirjutan siia blogisse uue sissekande, millest saab juba tõelist elutarkust ammutada :) Praegu arvan, et armastust peab toitma ja elada tuleb armastusele, mitte seda lämmatada. Igal inimesel on võimalus kedagi õnnelikuks teha ja koos oma armastust jagada kuni elu lõpuni!

Ära kunagi küsi, et kas jätad mind kunagi, vaid lihtsalt armasta ja naudi seda mis sul olemas on!